Bussid ja Siret

Avastasin täna teistkordselt Tartu ühistransporti. Ja kui ma siis varem arvasin et Tallinnas on nagu kõige mõttetum ühistransport üldse, siis siinkohal pean oma sõnu sööma, sest Tartus on see veel 10 korda hullem, tõesti! Mul hakkas väga hea meel täna, et ma kesklinnas elan ja kunagi bussiga sõitma ei pea. Ikka eriti hale on üritada kuskile äärelinna minna, kui buss tuleb 25 min pärast, okei lähen siis jalgsi nii kaua kui viitsin, siis viimases peatuses hüppan korra bussi peale (ilma piletita, sest bussist on see liiga kallis ja loomulikult pole üheski bussipeatuses putkat), jõuan siis oma sihtkoha lähedale ja pean muidugi jalutama veel mõnda aega sest kus siis buss sul ukse ette sõidab. Tagasi tulles jään ka just poole minutiga sellest õigest bussist maha, ja no mis sa ikka teha saad, ühte teed mööda sõidab üksainus number, pole sul kusagile minna teist kaudu või edasi või tagasi, istud oma pommiaugus rahulikult kinni ja ootad. Jälle 20 minutit. Loeng juba hakkab varsti peale. Nuta või naera, liikuma ei saa, kui jälle paar km jalgsi ei taha kapata:P Õpetab kannatlikkust küll päris hästi, aga pigem õpetas mulle täna et enam ma oma nina kesklinnast väljaspoole ei topi:))
Ja mida veel täna juhtus. Kai ütles mulle SIRET! Esimest korda siinse aja jooksul, aga see teda ikkagi välja ei vabanda, vähemalt mitte nii kaua kui mina teda mõne ta õe nimega ei kutsu:))